Nädala 4/8 kokkuvõte

Võistlus on jõudnud minu jaoks poole peale ja pean ütlema, et see nädal ei läinudki nii libedalt kui oleks soovinud. Tundub, et kui rutiinist välja lükata mind, siis tulevad isud ja stress. Remondiga seoses pidime tegema arvukalt ümberkorraldusi ja neljapäeval mängisin õhtul kassitaksot. Lisaks jäi sellesse päeva ka asjade ümber tõstmine ja kõik kokku viis mu nii öelda "zen mode'ist" välja. Kuhu jäi mu rutiin? Kuhu jäi see, et saan diivanile vajuda väsinult ja oodata öö tulekut. Neljapäeval tundsin, et isu on nii suur - ma oleksin andnud kõik, et midagi head saada. Midagi head ma sain kohe laua nurgalt ja edasi poest ka. Reedel jätkasin söömist, sest kui korra sööma hakkad nagu metsaline, siis sellest välja tulla on juba väga keeruline.

Trenn

Esmaspäev algas kenasti - tundsin, et mul on rohkem energiat ja andsin trennis jalgadele valu. Puhkepausid hoidsin rangelt 20-30 sekundi vahel ja tundus, et trenn sai kiirelt läbi. Teisipäeval magasin meelega hommikul kauem, sest tundsin, et PowerPlate lõuna ajal oleks ikka liiga palju hetkel. Läksin selle asemel hoopis lõuna ajal jõusaali. See oli tõsiselt õige otsus, sest silma nurgast märkasin, et PowerPlate ringtreeningus tehti joonejooksu. Ma ei sallinud seda juba kergejõustiku ajal 15 aastat tagasi ja ka praegu hakkab see vastu. Taipoksis saime seda aasta alguses väga palju praktiseerida jälle ja pidin tõdema, et mis ei meeldi, see ikka meeldima nii lihtsalt ei hakka ka. Kolmapäeval jõudsin hommikul jõusaali ja lõuna ajal kergema 45-minutilise kardio teha. See on mu lemmikaeg trenni osas - aeg möödub kiiresti ja saab kõik Youtube'i videod ära vaadatud, mis omakorda annavad motivatsiooni juurde. Neljapäeval käisin jõusaalis ja reedel läksin PowerPlate'i. Reede õhtul, mil oli plaanitud jõusaali viimane trenn, avasin ma krõpsupaki ja üritasin ennast kuidagi enda "kodus" sisse seada. Asjad olid ümber tõstetud, külm oli, kass oli ära viidud ja kuidagi tühi ja halb tunne oli. Seega ma siis tapsin oma emotsioonid söögiga ära. Laupäeval oli väsimus väga suur ja olek ei olnud kiita. Suure vihastamise tulemusena sai minu trenniks õhtul hoopis korteris asjade paika tõstmine ja korda seadmine, aga sellesse siinkohal rohkem ei laskuks. Pühapäeval ei olnud motivatsioon trenni tegemiseks ikka tagasi tulnud. Lohistasin ennast vastumeelselt Spartasse. Juba soojenduse ajal tundsin, et stress kaob ja lahedam olek võtab võimust. Hea oli lihtsalt trennile keskenduda ja muretseda sellepärast, et tuhar on liiga valus, et istuda. Kohe peale jõusaali liikusime välja jalutama. Ilm oli nii ilus ja soe, et jalutasime pikema ringi.
Järgmisel nädalal on plaan see aeg lihtsalt üle elada. Kuna ma kodus väga viibida ei taha, siis tõstan enda jalutamistunde pikemaks ja arvukamaks. Jõusaali koha pealt jätkan sama kavaga. Olen sellega hetkel jõudnud täpselt poole peale ja ootan juba huviga viimase kahe nädala harjutusi. Koormus on suur ja enesetunne selle juures on hea.

Toitumine

Pean alustama siiski esmaspäevast, et kirjeldada täpselt, miks vahepeal tulid mängu kommid ja krõpsud. Tundsin juba vaikselt siis, et meeleolu hakkab langema ja ärevus tuleb sisse. Naljakas on nüüd tagasi mõelda sellele, kuidas rutiini muutmine ühel päeval, võib kaasa tuua sellise stressi. Kui tavaliselt elan ma päeva kaupa ja üritan ennast lohutada sellega, et homme tuleb parem päev ja isud on kadunud, siis nädala algusest kuni neljapäeva lõunani toimus muutus. Kaotasin korraks oma eesmärgi ja motivatsiooni ära. Keskendusin valedele asjadele. Lõpuks oli kumm nii pingul, et enam ei suutnud ja hakkasin sööma...valimatult. Mõtlesin, et mis see üks päev teeb. Teeb küll, jah, väga palju. Ka reede möödus valimatu ülesöömise tähe all. Tundsin, et asi läks hulluks siis, kui võtsin naistepäeval saadud kommid õhtul koduteel autosse, et need siis soojenduseks ära süüa ja esimene tulekahju kustutada. Ma olin alla andnud ja tahtsin süüa. Ma tahtsin süüa kõike, mis ette jääb. Kui aus olla, siis see võis päris kole vaatepilt olla. Tahaksin sellest rääkida pikemalt ja seetõttu teen sellest kõigest eraldi postituse järgmise nädala keskel. Usun, et neid kahte päeva oli mul vaja. Jah, just. Ma jõudsin väga paljudes asjades arusaamisele, et need on toiduga seotud ja see lihtsalt ei ole seda väärt. Edasi minnes, laupäeval, hoidsin toitumise joonel. Ka pühapäev pole erinevalt kulgenud. Kuna tunnen ennast viimasel ajal väsinuna ja need kaks päeva viisid mu hemoglobiini jälle madalaks, siis ostsin endale kanamaksa. Loomamaksa ma väga ei armasta. Või okei, ma olen aus, ma ei söö seda üldse. Kuidagi hakkab vastu. Kanamaks seevastu on natukene leebema maitse ja lõhnaga. Parema enesetunde nimel olen seda nõus küll sööma.
Toitumises mul plaanimuudatusi kavas ei ole. Liigun enda valitud rajal edasi.