Nädala 6/8 kokkuvõte/plaanide muutus

Olen võtnud pikalt hoogu, et kirjutada nädala kokkuvõtet. Kirjutasin ja kustutasin postitust mitmeid kordi, aga peale pikka analüüsimist olen lõpuks aru saanud, mida ma tõeliselt tahan ja tegelikkuses saavutanud ka oma eesmärgi, mille püstitasin BeFit2017 konkursile end registreerides. Selle peamise eesmärgi.

Et kõik ausalt ära rääkida (kirjutada), siis pean alustama eelmisest pühapäevast. Kirjutasin postituse ära ja läksin poodi, et osta kõike, mille olin endale ära keelanud. Tegelikkuses olin ma endale piiri pannud ainult kaloraazis ja makrodes, aga alateadlikult olid siiski kõik krõpsud ja šokolaadid "keelatud vili". Nad on seda olnud juba väga kaua aega. Pühapäev lõppes kõhuvaludes ja halva unega. Esmaspäeva hommikul trenni teha meeldiv ei olnud ja olin küllalt pahane, et endale jälle liiga tegin. Pean siinkohal selgitama ära fakti, et minu ülesöömised ei ole "üks väike krõpsupakk" või "väike tahvel šokolaadi" stiilis. Ma tavaliselt lähen ikka täispangale välja ehk siis söön nii palju, et süda läheb pahaks. Seejärel ootan natukene ja siis söön edasi, sest toit peab söödud saama. On olnud ka küllalt olukordi, kus mõtlen, et pean selle uuesti välja saama ja küllalt olen lamanud vetsu põrandal suutmatusest midagi sellist teha. Nii kaugele see siiski läinud ei ole, täiesti ausalt. Kannatan paha oleku ära ja järgmisel päeval luban, et ei söö enam kunagi nii. Miks ma peaksin? Vahel tekib tunne, et ma pean ikka ennast tugevalt vihkama, kui ennast niimoodi piinata suudan. Järgnev päev on minu meelest hullemgi, kui alkoholi pohmellis olles. Sarnane on selle juures see, et terve pohemllis oldav päev läheb raisku. Kõige selle peale tundus BeFit konkurss ideaalse variandina, mis aitaks mul ennast joone peal hoida. Ja see aitaski - lausa 6 nädalat abistas. Siis sain aru, et olin oma kaloraazi väga madalaks kohe alguses ajanud ja võtnud endale liiga raske trennikava. Ma ei ole kunagi arvanud, et trenn oleks raskem kui toitumine. Selle aja jooksul aga valdasid mind need tunded pidevalt. Tundsin, et see ei ole enam mina. Ma ei naudi seda enam. Sport ei tundunud enam hobi ja meelelahutusena. See oli kohustus. Eelmisel nädalal kui lõuna ajal hakkasin trenni sättima, küsis töökaaslane: "Ma ei saa aru, miks sul on vaja seda teha. Kas sa tõesti naudid seda?" Ja see pani mind mõtlema. Esmaspäevast saati oli enesetunne halb ja vaevas kerge nõrkus/külmetus. Kõik trennid pingutasin ära, aga head tunnet sellest enam ei tekkinud. Väsimus tegi oma töö ja tekkis päris suur motivatsioonilangus. Mõtlesin siis enesetunnet natukene upitada mõõtmise abil. Võtsin mõõdulindi ja vaatasin, kui palju olen oma kehalt kaotanud sentimeetreid. Nii palju neid ei olnud, kui olin lootnud. Mõtlesin siis ennast lohutades, et lihast on ju juurde tekkinud (käisin seda mõõtmas) ja peegelpilt ju oli ometigi muutunud. Riided seljas olid suuremad. Reede hommikul ärgates oli aga silme eest must ja ausalt öeldes oleksin söönud Prismasuuruse poe ka tühjaks, kui oleks võimalust antud. Õnneks olime kokku leppinud sõbrannaga, et läheme jõusaali ja see aitas mind tagasi hoida söökide osas. Pean nüüd midagi ausalt üles tunnistama - ma murdsin lubatud - ma kaalusin ennast. Ja number ei meeldinud mulle üldse. Ma vist tund aega istusin ja mõtlesin, et mille pärast see nüüd hea oli. Alati olen teisi lohutanud sellega, et lihas kaalub rohkem kui rasv ja ometigi ma ju nägin peeglist muutust. Siiski ei saanud ma üle ega ümber sellest numbrist. Küll rääkisin sellest sõbrannale jõusaalis, kes esiteks kurjustas, et üldse kaalusin ennast ja teiseks tegi mulle mu oma sõnadega selgeks, et peaksin peegelpilti usaldama. Hiljem rääkis sama juttu ka ema. Sellegi poolest möödusid nii reede kui ka laupäev süües nii 6000-7000 kcal. Pühapäevaks oli tulemus käes ja veetsigi pea terve päeva vannitoas. Nii möödus ka pool esmaspäeva.

Olin juba pikalt mõelnud, mida ma siis tahan. Kas ma tahan kunagi võistlema minna? Ei, ei taha. Ma tahan, et minu jaoks oleks sport nauding ja kerge meelelahutus, mis teeb mu õnnelikuks. Ma ei taha siinkohal muidugi öelda, et võistlevad inimesed ei naudiks, mida nad teevad. Lihtsalt...mina olen teistsugune ja seda mul just vaja teada oligi. Ma ei olnud seda enda jaoks varasemalt täiesti selgeks mõelnud ja võistlemine tundus olevat hea mõte. Pean siinkohal ära mainima ka selle, et võistlejad tõusid minu silmis ikka mitu astet üles poole. Kui enne arvasin ma, et rutiin ja toitumine on rasked ja treening kerge, siis oh ei. See kõik nõuab 100% pühendumist ja ma suudan ainult austust avaldada inimestele, kes selleks valmist on; kelles on niivõrd palju kirge, et nad suudavad seda.

Esimese asjana, kui olin selgeks saanud, et ei taha enam jätkata sama kavaga ja kaloraaziga, tekkis tühi tunne. Issand, mida ma siis edasi teen? Mul oli ju plaan, trennikava ja toitumine paigas. Kõik oli ette ära planeeritud. Ja mis nüüd on? Mitte midagi. Valge leht. Mäletan, et aasta tagasi, kirjutasin üles, milline oleks minu päev õnnelikuna. Võtsin selle uuesti välja ja läbi lugedes mõistsin, et mu mõtted selles suunas ei ole muutunud. Hakkasin endalt küsima, kas ma tahan tugevalt trenni teha - jah. Kas ma tahan kõik oma treeningud jõusaalis teha - ei. Seega otsustasin, et proovin ühildada rühmatrennid, jõusaali ja aktiivse eluviisi. Toitumise osa oli minu jaoks keerulisem - küll mõtlesin ma lihtsat makrosid muuta, siis kaloraazi, siis toite. Mitte ükski asi ei tundunud õige. Üks põhjuseid, miks ma olen "keelatud viljade" maailma kinni jäänud, on see, et üritan liiga palju oma toitumist piirata. Jah, ma võin ju mõelda, et söön kõike ja "If it fits your macros" on ideaalne võimalus seda teha, aga tagasi mõeldes ei ole see mind aidanud edasi kahe aasta jooksul mitte sammugi. Pigem on see süvendanud halbu söömisharjumusi. Kogu selle pika jutu peale leidsin, et lahenduseks on alla anda. Jah, täpselt. Ma ei jälgi enam üldse kalorite poolest toitu. Pidev toidu kirjapanek ja analüüs on andnud mulle teadmised, kuidas oma toitu tasakaalus hoida. Seega unustan kõik numbrid ja söön lihtsalt tasakaalustatult täpselt siis, kui isu on. Ja kui on isu küpsiste järgi, siis ma söön neid. Ehk õnnestub siis ka mõni küpsis järgnevateks kordadeks säästa. Ja ehk ei "pea" ma sööma küpsistele lisaks kilodes šokolaadi, krõpsupakki, saiapätis, purki maapähklivõid ja komme ühe korraga.

Kokkuvõttes on eelnevad kaks nädalat olnud väga õpetlikud. Väga emotsionaalselt möödunud aeg andis mulle võimaluse mõelda, mida ma tõeliselt tahan ja mis on minu jaoks oluline. Võistlust ma kindlasti pooleli ei jäta ja kirjutan järgnevate nädalate jooksul, kuidas "vabaks laskmine" mõjub. Siiski jõuan ma ringiga tagasi iga kolme-nelja kuu järel mõtteni, et kõige olulisem on leida rahu ja tasakaal. Sinna poole ma edaspidi püüdlengi. Jälle kord...

Nädala 5/8 kokkuvõte

Nädal on jälle möödunud. Mitte just kõige parem nädal, aga eks halvemad nädalad panevadki meid hindama neid igapäevaseid asju ja rutiinset tegevust, mida tavapäraselt tähele ei pane. Võin öelda tagasi vaadates, et kõige parem on siiski rahulikuks jääda ja natukene oodata enne, kui tõttad kiiresti enda lahendusi otsima. Räägime siis sellest lähemalt toitumise- ja trenniga koos:

Trenn:

Esmaspäevad algavad alati kõige raskemate jalapäevadega. Algav nädal on nüüd viimane antud kavaga ja ma olen siiralt õnnelik, et olen suutnud juba ennast ületada. Vaikselt olen üritanud raskuseid kasvatada, mis superseeriate ja väga suurte kordustearvude tõttu märkimisväärselt ei tõuse. Mul on plaan ka esmaspäeva lõunal minna kardiot tegema, aga lõunaks olin ma nii endast väljas ja nii äranutetud silmadega, et otsustasin rahulikumalt võtta. Teisipäev magasin veidike sisse, et siis lõuna ajal alles trenn ära teha. Õlapäevad on mu ühed lemmikumatest, nii et pigem üritasin tempot hoida ja enda jaoks võimalikult suured raskused võtta. Kolmapäev oli üles tõusmine väga keeruline. Minu jaoks on plüomeetrilised ringtrennid kõige raskemad ja pean ausalt ütlema, et ega väga ei tõmba jõusaali, kui tead, et mingi hetk hingeldad omal kopse välja. Tegelikkus oli aga see, et oli kergem teha, kui ette olin kujutanud. Kõik läks kenasti ja pärast oli hea tunne. Lõuna ajal trenni ei läinud. Lihtsalt ei suutnud. Tuju oli väga halb ja üritasin lihtsalt päeva õhtusse saada. Neljapäevane trenn läks jälle lõuna aega. Kuna see nädal magasin ma küllalt halvasti, siis lasin oma kehal kahel päeval välja puhata nii palju, kui see võimalik oli. Reedel oli mul suur plaan minna hommikul jõusaali ja lõuna ajal PowerPlate ringtreeningusse. Sel päeval ma aga trenni ei teinudki tegelikult ja kogu plaan läks vett vedama. Oli tohutult raske nädal olnud ja tundsin, kuidas keha on koguaeg pinges. Reede lõppes jälle pisaratega ja eks see nädal oligi selline "vihmane" argipäevade poolest. Laupäeval otsustasin ohjad jälle enda kätte haarata ja alustasin hommikul vara kohe jõusaaliga. Jällegi kord üllatas mind, kui tublid on Sparta liikmed. Arvasin, et kui lähen kella 10 ajal hommikul trenni, siis trennikaaslasi vaevalt, et palju on. Aga neid oli ja täitsa palju kohe. Tundub, et tublimad alustavadki kell 9 kohe jõusaaliga oma päeva. Jõusaalis tegin jalgu. Peale trenni kihutasin koju, kiired pesud ja söögid ning siis hakkasin koristama. Remondiga tekkis omajagu segadust ja tuli kusagilt otsast hakata seda likvideerima. Lõpuks oli enesetunne juba palju parem ja tekkis korraks isegi väike rahulolu tunne - kõik oli jälle korras, puhas ja ilus. Pühapäev algas rehvide tassimisega ja pean ütlema, et see oli juba trenn omaette. Pärast rehvivahetust läksime emaga kõndima ja edasi on plaan lihtsalt vaikselt päev õhtusse saata, et siis alustada oma teise kava viimast nädalat uue hooga. Kardio osakaalu tahan kasvatama hakata, aga see selgub järgmisel nädalal, kuidas see õnnestub.

Toitumine

Kuigi oli emotsionaalselt raske nädal, jäi toitumine siiski oma piiridesse. Siiani on väga suureks sõbraks muna olnud ja see nädal kaasnes sellele ka kanamaks. Ütlen ausalt, et märgatavat enesetunde vahet praegu tunda ei ole. Üritan hetkel äärmiselt rutiinselt toituda ja nädalavahetused veidikene selle arvelt huvitavamaks muuta. Üldiselt läheb hommikuti piim-vesi pooleks valgusheik, vahel ka banaan, kui on ees väga raske trenn. Hommikuks söön putru, variante on erinevaid - toorpudrud, pudrud vadakuvalguga, pudrud munavalge mee ja maapähklivõiga jne. Vahepealne aeg saab täidetud kohvi ja veega nagu kontorielule ikka vastav on. Lõuna ajal on alati liha-köögiviljad-süsivesik toidud. Süsivesiku osas katsetan isegi rohkem, kui liha osas, milles ma olen viimased 4 nädalat kindlasti kasutanud kanahakkliha. Lõunad valmistan endale alati ette pühapäeviti ja kohe neljaks päevaks. Mulle sobib ette valmistatud toit ja see hoiab mu aega kokku. Maitse minu meelest ei kannata. Ka neljapäevane toit on normaalne. Eks peale trenni lõunat süües ma väga maitset ei tunnegi, sest toit kaob valguskiirusel. Vahepalaks söön õuna või riisigaleteid maapähklivõiga ja õhtuks on tavaliselt erinevad variandid munast. See, mis munale juurde läheb, oleneb sellest, mida oleks vaja veel juurde süüa. Vahel söön kohupiima, kodujuustu. Kokkuvõtvalt ütleksin, et ma sööngi koguaeg ja siis kui ei söö, siis mõtlen sellest. Algaval nädalal on plaan ikka jätkata samas tempos ja samade makrodega ning peale seda siis veidike muudatusi teha. Hetkel aga täiskäigul edasi.

Nädala 4/8 kokkuvõte

Võistlus on jõudnud minu jaoks poole peale ja pean ütlema, et see nädal ei läinudki nii libedalt kui oleks soovinud. Tundub, et kui rutiinist välja lükata mind, siis tulevad isud ja stress. Remondiga seoses pidime tegema arvukalt ümberkorraldusi ja neljapäeval mängisin õhtul kassitaksot. Lisaks jäi sellesse päeva ka asjade ümber tõstmine ja kõik kokku viis mu nii öelda "zen mode'ist" välja. Kuhu jäi mu rutiin? Kuhu jäi see, et saan diivanile vajuda väsinult ja oodata öö tulekut. Neljapäeval tundsin, et isu on nii suur - ma oleksin andnud kõik, et midagi head saada. Midagi head ma sain kohe laua nurgalt ja edasi poest ka. Reedel jätkasin söömist, sest kui korra sööma hakkad nagu metsaline, siis sellest välja tulla on juba väga keeruline.

Trenn

Esmaspäev algas kenasti - tundsin, et mul on rohkem energiat ja andsin trennis jalgadele valu. Puhkepausid hoidsin rangelt 20-30 sekundi vahel ja tundus, et trenn sai kiirelt läbi. Teisipäeval magasin meelega hommikul kauem, sest tundsin, et PowerPlate lõuna ajal oleks ikka liiga palju hetkel. Läksin selle asemel hoopis lõuna ajal jõusaali. See oli tõsiselt õige otsus, sest silma nurgast märkasin, et PowerPlate ringtreeningus tehti joonejooksu. Ma ei sallinud seda juba kergejõustiku ajal 15 aastat tagasi ja ka praegu hakkab see vastu. Taipoksis saime seda aasta alguses väga palju praktiseerida jälle ja pidin tõdema, et mis ei meeldi, see ikka meeldima nii lihtsalt ei hakka ka. Kolmapäeval jõudsin hommikul jõusaali ja lõuna ajal kergema 45-minutilise kardio teha. See on mu lemmikaeg trenni osas - aeg möödub kiiresti ja saab kõik Youtube'i videod ära vaadatud, mis omakorda annavad motivatsiooni juurde. Neljapäeval käisin jõusaalis ja reedel läksin PowerPlate'i. Reede õhtul, mil oli plaanitud jõusaali viimane trenn, avasin ma krõpsupaki ja üritasin ennast kuidagi enda "kodus" sisse seada. Asjad olid ümber tõstetud, külm oli, kass oli ära viidud ja kuidagi tühi ja halb tunne oli. Seega ma siis tapsin oma emotsioonid söögiga ära. Laupäeval oli väsimus väga suur ja olek ei olnud kiita. Suure vihastamise tulemusena sai minu trenniks õhtul hoopis korteris asjade paika tõstmine ja korda seadmine, aga sellesse siinkohal rohkem ei laskuks. Pühapäeval ei olnud motivatsioon trenni tegemiseks ikka tagasi tulnud. Lohistasin ennast vastumeelselt Spartasse. Juba soojenduse ajal tundsin, et stress kaob ja lahedam olek võtab võimust. Hea oli lihtsalt trennile keskenduda ja muretseda sellepärast, et tuhar on liiga valus, et istuda. Kohe peale jõusaali liikusime välja jalutama. Ilm oli nii ilus ja soe, et jalutasime pikema ringi.
Järgmisel nädalal on plaan see aeg lihtsalt üle elada. Kuna ma kodus väga viibida ei taha, siis tõstan enda jalutamistunde pikemaks ja arvukamaks. Jõusaali koha pealt jätkan sama kavaga. Olen sellega hetkel jõudnud täpselt poole peale ja ootan juba huviga viimase kahe nädala harjutusi. Koormus on suur ja enesetunne selle juures on hea.

Toitumine

Pean alustama siiski esmaspäevast, et kirjeldada täpselt, miks vahepeal tulid mängu kommid ja krõpsud. Tundsin juba vaikselt siis, et meeleolu hakkab langema ja ärevus tuleb sisse. Naljakas on nüüd tagasi mõelda sellele, kuidas rutiini muutmine ühel päeval, võib kaasa tuua sellise stressi. Kui tavaliselt elan ma päeva kaupa ja üritan ennast lohutada sellega, et homme tuleb parem päev ja isud on kadunud, siis nädala algusest kuni neljapäeva lõunani toimus muutus. Kaotasin korraks oma eesmärgi ja motivatsiooni ära. Keskendusin valedele asjadele. Lõpuks oli kumm nii pingul, et enam ei suutnud ja hakkasin sööma...valimatult. Mõtlesin, et mis see üks päev teeb. Teeb küll, jah, väga palju. Ka reede möödus valimatu ülesöömise tähe all. Tundsin, et asi läks hulluks siis, kui võtsin naistepäeval saadud kommid õhtul koduteel autosse, et need siis soojenduseks ära süüa ja esimene tulekahju kustutada. Ma olin alla andnud ja tahtsin süüa. Ma tahtsin süüa kõike, mis ette jääb. Kui aus olla, siis see võis päris kole vaatepilt olla. Tahaksin sellest rääkida pikemalt ja seetõttu teen sellest kõigest eraldi postituse järgmise nädala keskel. Usun, et neid kahte päeva oli mul vaja. Jah, just. Ma jõudsin väga paljudes asjades arusaamisele, et need on toiduga seotud ja see lihtsalt ei ole seda väärt. Edasi minnes, laupäeval, hoidsin toitumise joonel. Ka pühapäev pole erinevalt kulgenud. Kuna tunnen ennast viimasel ajal väsinuna ja need kaks päeva viisid mu hemoglobiini jälle madalaks, siis ostsin endale kanamaksa. Loomamaksa ma väga ei armasta. Või okei, ma olen aus, ma ei söö seda üldse. Kuidagi hakkab vastu. Kanamaks seevastu on natukene leebema maitse ja lõhnaga. Parema enesetunde nimel olen seda nõus küll sööma.
Toitumises mul plaanimuudatusi kavas ei ole. Liigun enda valitud rajal edasi.