Sunday, March 26, 2017

Nädala 3/8 kokkuvõte


Alustasin 20. märtsil eelneval nädalal mainitud plaaniga. Kui toitumisega läks kõik kenasti, siis trenniga hindasin ennast selgelt üle. Räägin kohe lähemalt:

Toitumine
Kõik on sarnane varasemaga ning kulgeb rutiinis. Ikka igal õhtul koostan järgnevaks argipäevaks toiduplaani valmis ja õigel ajal lihtsalt ajan näpuga järge.
See nädal painasid mind tegelikult päris suured magusaisud, seega pidin seda kuidagi leevendama. Leidsin enda jaoks hea lihtsa magusama toidu, mis aitab minu puhul isude korral, mis on madala kaloraažiga ja mille koostises on palju proteiini - nii öelda šokolaadimousse. Olen seda nüüd valmistanud kolmel korral ja iga kord erineva tulemuse saanud. Esimene kord panin kõik koos blenderisse ja seejärel sügavkülma. Tulemus oli imeline. Tunne oli selline nagu sööks toffeed. Teisel korral vahustasin enne munavalge tugevaks vahuks ja segasin aeglaselt sisse valgu. Minu jaoks jäi see väga imeliku maitsega. Ehk olin arvestanud munavalge kohta liialt madala valgukoguse. Kolmas kord mikserdasin kõik koos ära. Segasin seda pidevalt sügavkülmas hoides ja lõpuks sai sellest jäätiselaadne toit.
Kolmapäeval, mil on mul süsivesikutes madalam päev, mõtlesin ma minna lihtsamat teed pidi. Võin öelda, et kana ja muna terve päev süüa ei olnud hea idee ja tasakaalutus toiduainetes tekitas tunde, et kanafileed enam pikalt näha ei taha.

Trenn
Pean alustama trennijutte esmaspäevast. Läksin rõõmsalt ja kohati ärevana trenni. Siiski uus treeningkava ja vaja rohkem ennast liigutama hakata. Jooksin trenni alguses madalal kiirusel 10 minutit. Enesetunne oli hea. Tegin esimese harjutuse ära, mis lõpuks võttis aega peaaegu pool tundi ja röövis kogu mu energia ära - jalasirutuse superseeriad. Peale seda enam jalgu ei tundnud ja mõte, et saaks ainult selle trenni tehtud ja tööle ära, vasardas peas. Sain aru, et hindasin suuresti üle oma raskuseid. Tööpäeva jooksul siis peksin vaikselt laua all reielihaseid, sest need olid kivikõvad. See oli esimene päev, kus ma hakkasin mõtlema, et milleks. Kas mul on tõesti seda vaja? Läksin ja vingusin jälle natukene ning sain jällegi kord aru, et pooleli jätmine ei ole variant ja ükskõik kui raske see olema saab, käin ma selle teekonna lõpuni. Õhtul koju jõudes ei tahtnud kohe üldse enam jalutama minna. Jalad ei liikunud hästi, energiat polnud ja lisaks kõigele sadas lörtsi-vihma. Tean, et mind aitab alati kannustada muusika, seega abimees tagataskus - klapid kõrva ja jalutama. Hiljem koju jõudes lamasin veel lõdvestuseks golfipalli otsas, et lihast pehmemaks saada.
Teisipäeval ärgates tundsin, et keha on täielikus šokis. Vastu tahtmist läksin siiski trenni, kuna teadsin, et lõuna ajal on juba teine trenn vaja teha ja mul ei olnud ka ülevaadet, kui kaua mul trenniga reaalselt aega läheb. No ikka läks. Mõtted kiskusid pidevalt mujale terve trenni jooksul ja kõike tundus korraga liiga palju. Tööl olles sain aru, et teeksin endale karuteene, kui läheksin lõuna ajal ka trenni ja otsustasin puhata. Tundsin, et kui nii edasi, siis lõpuks viib see tee tupikusse ja minu eesmärgiks on siiski tasa ja targu edasi liikuda. Olen varasemalt katsetanud ületreeningut ning teist korda seda läbi teha enam ei tahaks.
Kuna teisipäeva õhtul oli ikka vilets olemine ja terve päev oli ka kurk valutanud, siis otsustasin kiirelt plaane muuta ja kolmapäeval teha vaikse kardio päeva. Magasin ennast rahulikult välja, läksin tööle ja lõuna ajal istusin samal ajal Youtube'is, kui suusamasinal ennast liigutasin.
Sellel kolmapäevasel puhkuse mõttel oli tulemust ja neljapäeval suutsin ma juba paremini trenni teha. Jalutama ma siiski õhtutel ei jõudnud.
Reedel tegin hommikul jõusaalis trenni ja lõuna ajal tegin PowerPlate ringtreeningut. Raske oli, aga teisest küljest tundsin, et energiat veel on.
Laupäeva tegin "järgi" oma viimase tuharatrenni ja kõhtu veidi. Käisime sõbrannaga koos ja ei osanud arvestada, et meil läheb tavapärase tunni aja asemel kaks. Uus kava ja ei tea, mida oodata. Kõik sai treenitud, isegi väga hästi, sest mäkke kõndimisel oli hiljem tunda küll, et midagi on tehtud. Käisime emaga veel jalutamas ja õhtul oli mul suurepärane plaan Warrior Fight Series'i vaadata. Uni oli siiksi tugevam ja tegin silma lahti just siis, kui kuulutati, et Mirkko Moisar kaotas. Mõtlesin endamisi, et no tore küll, head uudised; võtsin oma asjad ja kolisin magamistuppa ümber.
Täna tegime suurema jalutus-sörgiringi. Ema powerwalk'is ja mina siis sörkisin väga aeglaselt kõrval. Lisaks õhtul jõusaalis veel triitsepsit, biitsepsit ja kõhtu.

Nii lõppeski see nädal. Järgmisel näeme, kuidas/kas kella keeramine hakkab mõjutama enesetunnet ning millisel moel ja hinnaga saavad tehtud trennid.


No comments:

Post a Comment