Wednesday, May 3, 2017

Kokkuvõte ehk kuidas saab 6 nädala töö 14ne päevaga tagasi teha

Võtsin kaua ennast kätte, et hakata uuesti kirjutama. Muidugi on meeldiv, kui kõik liigub õiget rada pidi ja motivatsioon on koguaeg kõrgel. Eks nii ta oli ka minul...

Kuniks kätte jõudis 14. aprill. Ärkasin hommikul üles ja tundsin ikka veel terve nädala väldanud imelikku tunnet (kirjeldada on seda raske - motivatsiooni pole, tahtmist üldse pole tegelikult. Võib isegi öelda, et ma olin kuri, kohe täitsa kuri). Mul oleks sel päeval olnud isegi voodis raske püsida. Mõtlesin neljapäeva õhtul veel, et enesetunde tõstmiseks võiks ju mõõta kehapiirkondi. Oli kadunud sentimeetreid küll, aga see ei tõstnudki enesetunnet. Reede hommikul mõtlesin, et saab mis saab, aga lähen kaalule. Ja kuna ma olin selleks ajaks ikka valku palju söönud, selle peale korralikult pikkade seeriatega trenni teinud, enda jaoks suurte raskustega, siis mind ei rahuldanud see number üldse. See ei olnud mitte midagi hullu, kaalukadu ikka oli korralik, aga õige mindset'i leidmine on sellel teekonnal üks tähtsamaid asju. Mina kaotasin selle tol päeval ära...Enam tagasi teda ei ilmunudki aprillis. Mäletan veel, et pidime minema sõbrannaga jõusaali. Rääkisin talle siis soojendust tehes ära, et ronisin kaalule ja nüüd on raske olla. "Mida? Sa ei pidanud ju minema sinna? Sa lubasid?!" oli kõik, mis mul oli vaja endas täielikuks pettumiseks. Ühest küljest oli see isegi hea, et nii läks, sest saan nüüd edasi liikuda. See andis mulle lõpuks jõudu nii palju, et edasi liikuda sealt, kus ma 7 aastat tagasi asja pooleli jätsin.
Kõige huvitavam "binge eating'u" juures ongi see, et enesetunne on tõsiselt allapoole nulli, aga see ei takista emotsioonidel üle pea kasvamast. Ma tean, et see on vale ja mu keha on tohutult väsinud. Ma olen teadlik sellest, milline on õige toitumine ja millised toidud mu kehale sobivad. Mulle ei meeldi, kui palju raha toidule läheb ja ma olen selle kõige juures ise meeletult õnnetu. Sellegipoolest lõppeb iga alustatud üritus alla andmisega. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis olen alati arvanud, et mul on nõrk iseloom ja peaksin positiivselt mõtlema ja kõik saab korda. Eks see on tulnud ka väljast poolt ja olen selle endale teadmiseks võtnud. Seda mu iseloom ka on, aga seal juures on ka teisi asjaolusid, millega ma arvestanud pole. Ennast maha teha on lihtsam ja süüa see emotsioon lihtsalt ära. Kuidas ma sellega veel tegelema peaks? Kas ma üldse tahan seda?
Sellest tuleb kindlasti pikk teekond - aastaid - aga seekord ma teen selle läbi, lõppegu kuidas tahes.

Võistlusest aga nii palju, et lõpupilte mul anda ei ole, sest need on sarnased alguse omadele. Kaal on pisut vähenenud, aga ikka samas kastis, kus enne oli. See, mida ma selle võistlusega tahtsin teada saada - kas ma tahan võistelda - selle sain teada. Teine eesmärk - süüa normaalselt makrode piires ning teha kõik trennid ära - ebaõnnestus. Pean mainima, et laupäeval võistluseid vaadates tekkis siiski veel korraks tunne, et tahaks ikka ise ka lavale. Sellegipoolest keskendun ma parem enda terveks ravimisele ja tunnistan endale esimest korda, et jah, ma olen haige ja pean ennast ravima. Esimene samm seegi tuleviku suunas.

Monday, April 17, 2017

Nädala 6/8 kokkuvõte/plaanide muutus

Olen võtnud pikalt hoogu, et kirjutada nädala kokkuvõtet. Kirjutasin ja kustutasin postitust mitmeid kordi, aga peale pikka analüüsimist olen lõpuks aru saanud, mida ma tõeliselt tahan ja tegelikkuses saavutanud ka oma eesmärgi, mille püstitasin BeFit2017 konkursile end registreerides. Selle peamise eesmärgi.

Et kõik ausalt ära rääkida (kirjutada), siis pean alustama eelmisest pühapäevast. Kirjutasin postituse ära ja läksin poodi, et osta kõike, mille olin endale ära keelanud. Tegelikkuses olin ma endale piiri pannud ainult kaloraazis ja makrodes, aga alateadlikult olid siiski kõik krõpsud ja šokolaadid "keelatud vili". Nad on seda olnud juba väga kaua aega. Pühapäev lõppes kõhuvaludes ja halva unega. Esmaspäeva hommikul trenni teha meeldiv ei olnud ja olin küllalt pahane, et endale jälle liiga tegin. Pean siinkohal selgitama ära fakti, et minu ülesöömised ei ole "üks väike krõpsupakk" või "väike tahvel šokolaadi" stiilis. Ma tavaliselt lähen ikka täispangale välja ehk siis söön nii palju, et süda läheb pahaks. Seejärel ootan natukene ja siis söön edasi, sest toit peab söödud saama. On olnud ka küllalt olukordi, kus mõtlen, et pean selle uuesti välja saama ja küllalt olen lamanud vetsu põrandal suutmatusest midagi sellist teha. Nii kaugele see siiski läinud ei ole, täiesti ausalt. Kannatan paha oleku ära ja järgmisel päeval luban, et ei söö enam kunagi nii. Miks ma peaksin? Vahel tekib tunne, et ma pean ikka ennast tugevalt vihkama, kui ennast niimoodi piinata suudan. Järgnev päev on minu meelest hullemgi, kui alkoholi pohmellis olles. Sarnane on selle juures see, et terve pohemllis oldav päev läheb raisku. Kõige selle peale tundus BeFit konkurss ideaalse variandina, mis aitaks mul ennast joone peal hoida. Ja see aitaski - lausa 6 nädalat abistas. Siis sain aru, et olin oma kaloraazi väga madalaks kohe alguses ajanud ja võtnud endale liiga raske trennikava. Ma ei ole kunagi arvanud, et trenn oleks raskem kui toitumine. Selle aja jooksul aga valdasid mind need tunded pidevalt. Tundsin, et see ei ole enam mina. Ma ei naudi seda enam. Sport ei tundunud enam hobi ja meelelahutusena. See oli kohustus. Eelmisel nädalal kui lõuna ajal hakkasin trenni sättima, küsis töökaaslane: "Ma ei saa aru, miks sul on vaja seda teha. Kas sa tõesti naudid seda?" Ja see pani mind mõtlema. Esmaspäevast saati oli enesetunne halb ja vaevas kerge nõrkus/külmetus. Kõik trennid pingutasin ära, aga head tunnet sellest enam ei tekkinud. Väsimus tegi oma töö ja tekkis päris suur motivatsioonilangus. Mõtlesin siis enesetunnet natukene upitada mõõtmise abil. Võtsin mõõdulindi ja vaatasin, kui palju olen oma kehalt kaotanud sentimeetreid. Nii palju neid ei olnud, kui olin lootnud. Mõtlesin siis ennast lohutades, et lihast on ju juurde tekkinud (käisin seda mõõtmas) ja peegelpilt ju oli ometigi muutunud. Riided seljas olid suuremad. Reede hommikul ärgates oli aga silme eest must ja ausalt öeldes oleksin söönud Prismasuuruse poe ka tühjaks, kui oleks võimalust antud. Õnneks olime kokku leppinud sõbrannaga, et läheme jõusaali ja see aitas mind tagasi hoida söökide osas. Pean nüüd midagi ausalt üles tunnistama - ma murdsin lubatud - ma kaalusin ennast. Ja number ei meeldinud mulle üldse. Ma vist tund aega istusin ja mõtlesin, et mille pärast see nüüd hea oli. Alati olen teisi lohutanud sellega, et lihas kaalub rohkem kui rasv ja ometigi ma ju nägin peeglist muutust. Siiski ei saanud ma üle ega ümber sellest numbrist. Küll rääkisin sellest sõbrannale jõusaalis, kes esiteks kurjustas, et üldse kaalusin ennast ja teiseks tegi mulle mu oma sõnadega selgeks, et peaksin peegelpilti usaldama. Hiljem rääkis sama juttu ka ema. Sellegi poolest möödusid nii reede kui ka laupäev süües nii 6000-7000 kcal. Pühapäevaks oli tulemus käes ja veetsigi pea terve päeva vannitoas. Nii möödus ka pool esmaspäeva.

Olin juba pikalt mõelnud, mida ma siis tahan. Kas ma tahan kunagi võistlema minna? Ei, ei taha. Ma tahan, et minu jaoks oleks sport nauding ja kerge meelelahutus, mis teeb mu õnnelikuks. Ma ei taha siinkohal muidugi öelda, et võistlevad inimesed ei naudiks, mida nad teevad. Lihtsalt...mina olen teistsugune ja seda mul just vaja teada oligi. Ma ei olnud seda enda jaoks varasemalt täiesti selgeks mõelnud ja võistlemine tundus olevat hea mõte. Pean siinkohal ära mainima ka selle, et võistlejad tõusid minu silmis ikka mitu astet üles poole. Kui enne arvasin ma, et rutiin ja toitumine on rasked ja treening kerge, siis oh ei. See kõik nõuab 100% pühendumist ja ma suudan ainult austust avaldada inimestele, kes selleks valmist on; kelles on niivõrd palju kirge, et nad suudavad seda.

Esimese asjana, kui olin selgeks saanud, et ei taha enam jätkata sama kavaga ja kaloraaziga, tekkis tühi tunne. Issand, mida ma siis edasi teen? Mul oli ju plaan, trennikava ja toitumine paigas. Kõik oli ette ära planeeritud. Ja mis nüüd on? Mitte midagi. Valge leht. Mäletan, et aasta tagasi, kirjutasin üles, milline oleks minu päev õnnelikuna. Võtsin selle uuesti välja ja läbi lugedes mõistsin, et mu mõtted selles suunas ei ole muutunud. Hakkasin endalt küsima, kas ma tahan tugevalt trenni teha - jah. Kas ma tahan kõik oma treeningud jõusaalis teha - ei. Seega otsustasin, et proovin ühildada rühmatrennid, jõusaali ja aktiivse eluviisi. Toitumise osa oli minu jaoks keerulisem - küll mõtlesin ma lihtsat makrosid muuta, siis kaloraazi, siis toite. Mitte ükski asi ei tundunud õige. Üks põhjuseid, miks ma olen "keelatud viljade" maailma kinni jäänud, on see, et üritan liiga palju oma toitumist piirata. Jah, ma võin ju mõelda, et söön kõike ja "If it fits your macros" on ideaalne võimalus seda teha, aga tagasi mõeldes ei ole see mind aidanud edasi kahe aasta jooksul mitte sammugi. Pigem on see süvendanud halbu söömisharjumusi. Kogu selle pika jutu peale leidsin, et lahenduseks on alla anda. Jah, täpselt. Ma ei jälgi enam üldse kalorite poolest toitu. Pidev toidu kirjapanek ja analüüs on andnud mulle teadmised, kuidas oma toitu tasakaalus hoida. Seega unustan kõik numbrid ja söön lihtsalt tasakaalustatult täpselt siis, kui isu on. Ja kui on isu küpsiste järgi, siis ma söön neid. Ehk õnnestub siis ka mõni küpsis järgnevateks kordadeks säästa. Ja ehk ei "pea" ma sööma küpsistele lisaks kilodes šokolaadi, krõpsupakki, saiapätis, purki maapähklivõid ja komme ühe korraga.

Kokkuvõttes on eelnevad kaks nädalat olnud väga õpetlikud. Väga emotsionaalselt möödunud aeg andis mulle võimaluse mõelda, mida ma tõeliselt tahan ja mis on minu jaoks oluline. Võistlust ma kindlasti pooleli ei jäta ja kirjutan järgnevate nädalate jooksul, kuidas "vabaks laskmine" mõjub. Siiski jõuan ma ringiga tagasi iga kolme-nelja kuu järel mõtteni, et kõige olulisem on leida rahu ja tasakaal. Sinna poole ma edaspidi püüdlengi. Jälle kord...


Sunday, April 9, 2017

Nädala 5/8 kokkuvõte


Nädal on jälle möödunud. Mitte just kõige parem nädal, aga eks halvemad nädalad panevadki meid hindama neid igapäevaseid asju ja rutiinset tegevust, mida tavapäraselt tähele ei pane. Võin öelda tagasi vaadates, et kõige parem on siiski rahulikuks jääda ja natukene oodata enne, kui tõttad kiiresti enda lahendusi otsima. Räägime siis sellest lähemalt toitumise- ja trenniga koos:

Trenn:

Esmaspäevad algavad alati kõige raskemate jalapäevadega. Algav nädal on nüüd viimane antud kavaga ja ma olen siiralt õnnelik, et olen suutnud juba ennast ületada. Vaikselt olen üritanud raskuseid kasvatada, mis superseeriate ja väga suurte kordustearvude tõttu märkimisväärselt ei tõuse. Mul on plaan ka esmaspäeva lõunal minna kardiot tegema, aga lõunaks olin ma nii endast väljas ja nii äranutetud silmadega, et otsustasin rahulikumalt võtta. Teisipäev magasin veidike sisse, et siis lõuna ajal alles trenn ära teha. Õlapäevad on mu ühed lemmikumatest, nii et pigem üritasin tempot hoida ja enda jaoks võimalikult suured raskused võtta. Kolmapäev oli üles tõusmine väga keeruline. Minu jaoks on plüomeetrilised ringtrennid kõige raskemad ja pean ausalt ütlema, et ega väga ei tõmba jõusaali, kui tead, et mingi hetk hingeldad omal kopse välja. Tegelikkus oli aga see, et oli kergem teha, kui ette olin kujutanud. Kõik läks kenasti ja pärast oli hea tunne. Lõuna ajal trenni ei läinud. Lihtsalt ei suutnud. Tuju oli väga halb ja üritasin lihtsalt päeva õhtusse saada. Neljapäevane trenn läks jälle lõuna aega. Kuna see nädal magasin ma küllalt halvasti, siis lasin oma kehal kahel päeval välja puhata nii palju, kui see võimalik oli. Reedel oli mul suur plaan minna hommikul jõusaali ja lõuna ajal PowerPlate ringtreeningusse. Sel päeval ma aga trenni ei teinudki tegelikult ja kogu plaan läks vett vedama. Oli tohutult raske nädal olnud ja tundsin, kuidas keha on koguaeg pinges. Reede lõppes jälle pisaratega ja eks see nädal oligi selline "vihmane" argipäevade poolest. Laupäeval otsustasin ohjad jälle enda kätte haarata ja alustasin hommikul vara kohe jõusaaliga. Jällegi kord üllatas mind, kui tublid on Sparta liikmed. Arvasin, et kui lähen kella 10 ajal hommikul trenni, siis trennikaaslasi vaevalt, et palju on. Aga neid oli ja täitsa palju kohe. Tundub, et tublimad alustavadki kell 9 kohe jõusaaliga oma päeva. Jõusaalis tegin jalgu. Peale trenni kihutasin koju, kiired pesud ja söögid ning siis hakkasin koristama. Remondiga tekkis omajagu segadust ja tuli kusagilt otsast hakata seda likvideerima. Lõpuks oli enesetunne juba palju parem ja tekkis korraks isegi väike rahulolu tunne - kõik oli jälle korras, puhas ja ilus. Pühapäev algas rehvide tassimisega ja pean ütlema, et see oli juba trenn omaette. Pärast rehvivahetust läksime emaga kõndima ja edasi on plaan lihtsalt vaikselt päev õhtusse saata, et siis alustada oma teise kava viimast nädalat uue hooga. Kardio osakaalu tahan kasvatama hakata, aga see selgub järgmisel nädalal, kuidas see õnnestub.

Toitumine

Kuigi oli emotsionaalselt raske nädal, jäi toitumine siiski oma piiridesse. Siiani on väga suureks sõbraks muna olnud ja see nädal kaasnes sellele ka kanamaks. Ütlen ausalt, et märgatavat enesetunde vahet praegu tunda ei ole. Üritan hetkel äärmiselt rutiinselt toituda ja nädalavahetused veidikene selle arvelt huvitavamaks muuta. Üldiselt läheb hommikuti piim-vesi pooleks valgusheik, vahel ka banaan, kui on ees väga raske trenn. Hommikuks söön putru, variante on erinevaid - toorpudrud, pudrud vadakuvalguga, pudrud munavalge mee ja maapähklivõiga jne. Vahepealne aeg saab täidetud kohvi ja veega nagu kontorielule ikka vastav on. Lõuna ajal on alati liha-köögiviljad-süsivesik toidud. Süsivesiku osas katsetan isegi rohkem, kui liha osas, milles ma olen viimased 4 nädalat kindlasti kasutanud kanahakkliha. Lõunad valmistan endale alati ette pühapäeviti ja kohe neljaks päevaks. Mulle sobib ette valmistatud toit ja see hoiab mu aega kokku. Maitse minu meelest ei kannata. Ka neljapäevane toit on normaalne. Eks peale trenni lõunat süües ma väga maitset ei tunnegi, sest toit kaob valguskiirusel. Vahepalaks söön õuna või riisigaleteid maapähklivõiga ja õhtuks on tavaliselt erinevad variandid munast. See, mis munale juurde läheb, oleneb sellest, mida oleks vaja veel juurde süüa. Vahel söön kohupiima, kodujuustu. Kokkuvõtvalt ütleksin, et ma sööngi koguaeg ja siis kui ei söö, siis mõtlen sellest. Algaval nädalal on plaan ikka jätkata samas tempos ja samade makrodega ning peale seda siis veidike muudatusi teha. Hetkel aga täiskäigul edasi.


Sunday, April 2, 2017

Nädala 4/8 kokkuvõte


Võistlus on jõudnud minu jaoks poole peale ja pean ütlema, et see nädal ei läinudki nii libedalt kui oleks soovinud. Tundub, et kui rutiinist välja lükata mind, siis tulevad isud ja stress. Remondiga seoses pidime tegema arvukalt ümberkorraldusi ja neljapäeval mängisin õhtul kassitaksot. Lisaks jäi sellesse päeva ka asjade ümber tõstmine ja kõik kokku viis mu nii öelda "zen mode'ist" välja. Kuhu jäi mu rutiin? Kuhu jäi see, et saan diivanile vajuda väsinult ja oodata öö tulekut. Neljapäeval tundsin, et isu on nii suur - ma oleksin andnud kõik, et midagi head saada. Midagi head ma sain kohe laua nurgalt ja edasi poest ka. Reedel jätkasin söömist, sest kui korra sööma hakkad nagu metsaline, siis sellest välja tulla on juba väga keeruline.

Trenn

Esmaspäev algas kenasti - tundsin, et mul on rohkem energiat ja andsin trennis jalgadele valu. Puhkepausid hoidsin rangelt 20-30 sekundi vahel ja tundus, et trenn sai kiirelt läbi. Teisipäeval magasin meelega hommikul kauem, sest tundsin, et PowerPlate lõuna ajal oleks ikka liiga palju hetkel. Läksin selle asemel hoopis lõuna ajal jõusaali. See oli tõsiselt õige otsus, sest silma nurgast märkasin, et PowerPlate ringtreeningus tehti joonejooksu. Ma ei sallinud seda juba kergejõustiku ajal 15 aastat tagasi ja ka praegu hakkab see vastu. Taipoksis saime seda aasta alguses väga palju praktiseerida jälle ja pidin tõdema, et mis ei meeldi, see ikka meeldima nii lihtsalt ei hakka ka. Kolmapäeval jõudsin hommikul jõusaali ja lõuna ajal kergema 45-minutilise kardio teha. See on mu lemmikaeg trenni osas - aeg möödub kiiresti ja saab kõik Youtube'i videod ära vaadatud, mis omakorda annavad motivatsiooni juurde. Neljapäeval käisin jõusaalis ja reedel läksin PowerPlate'i. Reede õhtul, mil oli plaanitud jõusaali viimane trenn, avasin ma krõpsupaki ja üritasin ennast kuidagi enda "kodus" sisse seada. Asjad olid ümber tõstetud, külm oli, kass oli ära viidud ja kuidagi tühi ja halb tunne oli. Seega ma siis tapsin oma emotsioonid söögiga ära. Laupäeval oli väsimus väga suur ja olek ei olnud kiita. Suure vihastamise tulemusena sai minu trenniks õhtul hoopis korteris asjade paika tõstmine ja korda seadmine, aga sellesse siinkohal rohkem ei laskuks. Pühapäeval ei olnud motivatsioon trenni tegemiseks ikka tagasi tulnud. Lohistasin ennast vastumeelselt Spartasse. Juba soojenduse ajal tundsin, et stress kaob ja lahedam olek võtab võimust. Hea oli lihtsalt trennile keskenduda ja muretseda sellepärast, et tuhar on liiga valus, et istuda. Kohe peale jõusaali liikusime välja jalutama. Ilm oli nii ilus ja soe, et jalutasime pikema ringi.
Järgmisel nädalal on plaan see aeg lihtsalt üle elada. Kuna ma kodus väga viibida ei taha, siis tõstan enda jalutamistunde pikemaks ja arvukamaks. Jõusaali koha pealt jätkan sama kavaga. Olen sellega hetkel jõudnud täpselt poole peale ja ootan juba huviga viimase kahe nädala harjutusi. Koormus on suur ja enesetunne selle juures on hea.

Toitumine

Pean alustama siiski esmaspäevast, et kirjeldada täpselt, miks vahepeal tulid mängu kommid ja krõpsud. Tundsin juba vaikselt siis, et meeleolu hakkab langema ja ärevus tuleb sisse. Naljakas on nüüd tagasi mõelda sellele, kuidas rutiini muutmine ühel päeval, võib kaasa tuua sellise stressi. Kui tavaliselt elan ma päeva kaupa ja üritan ennast lohutada sellega, et homme tuleb parem päev ja isud on kadunud, siis nädala algusest kuni neljapäeva lõunani toimus muutus. Kaotasin korraks oma eesmärgi ja motivatsiooni ära. Keskendusin valedele asjadele. Lõpuks oli kumm nii pingul, et enam ei suutnud ja hakkasin sööma...valimatult. Mõtlesin, et mis see üks päev teeb. Teeb küll, jah, väga palju. Ka reede möödus valimatu ülesöömise tähe all. Tundsin, et asi läks hulluks siis, kui võtsin naistepäeval saadud kommid õhtul koduteel autosse, et need siis soojenduseks ära süüa ja esimene tulekahju kustutada. Ma olin alla andnud ja tahtsin süüa. Ma tahtsin süüa kõike, mis ette jääb. Kui aus olla, siis see võis päris kole vaatepilt olla. Tahaksin sellest rääkida pikemalt ja seetõttu teen sellest kõigest eraldi postituse järgmise nädala keskel. Usun, et neid kahte päeva oli mul vaja. Jah, just. Ma jõudsin väga paljudes asjades arusaamisele, et need on toiduga seotud ja see lihtsalt ei ole seda väärt. Edasi minnes, laupäeval, hoidsin toitumise joonel. Ka pühapäev pole erinevalt kulgenud. Kuna tunnen ennast viimasel ajal väsinuna ja need kaks päeva viisid mu hemoglobiini jälle madalaks, siis ostsin endale kanamaksa. Loomamaksa ma väga ei armasta. Või okei, ma olen aus, ma ei söö seda üldse. Kuidagi hakkab vastu. Kanamaks seevastu on natukene leebema maitse ja lõhnaga. Parema enesetunde nimel olen seda nõus küll sööma.
Toitumises mul plaanimuudatusi kavas ei ole. Liigun enda valitud rajal edasi.


Sunday, March 26, 2017

Nädala 3/8 kokkuvõte


Alustasin 20. märtsil eelneval nädalal mainitud plaaniga. Kui toitumisega läks kõik kenasti, siis trenniga hindasin ennast selgelt üle. Räägin kohe lähemalt:

Toitumine
Kõik on sarnane varasemaga ning kulgeb rutiinis. Ikka igal õhtul koostan järgnevaks argipäevaks toiduplaani valmis ja õigel ajal lihtsalt ajan näpuga järge.
See nädal painasid mind tegelikult päris suured magusaisud, seega pidin seda kuidagi leevendama. Leidsin enda jaoks hea lihtsa magusama toidu, mis aitab minu puhul isude korral, mis on madala kaloraažiga ja mille koostises on palju proteiini - nii öelda šokolaadimousse. Olen seda nüüd valmistanud kolmel korral ja iga kord erineva tulemuse saanud. Esimene kord panin kõik koos blenderisse ja seejärel sügavkülma. Tulemus oli imeline. Tunne oli selline nagu sööks toffeed. Teisel korral vahustasin enne munavalge tugevaks vahuks ja segasin aeglaselt sisse valgu. Minu jaoks jäi see väga imeliku maitsega. Ehk olin arvestanud munavalge kohta liialt madala valgukoguse. Kolmas kord mikserdasin kõik koos ära. Segasin seda pidevalt sügavkülmas hoides ja lõpuks sai sellest jäätiselaadne toit.
Kolmapäeval, mil on mul süsivesikutes madalam päev, mõtlesin ma minna lihtsamat teed pidi. Võin öelda, et kana ja muna terve päev süüa ei olnud hea idee ja tasakaalutus toiduainetes tekitas tunde, et kanafileed enam pikalt näha ei taha.

Trenn
Pean alustama trennijutte esmaspäevast. Läksin rõõmsalt ja kohati ärevana trenni. Siiski uus treeningkava ja vaja rohkem ennast liigutama hakata. Jooksin trenni alguses madalal kiirusel 10 minutit. Enesetunne oli hea. Tegin esimese harjutuse ära, mis lõpuks võttis aega peaaegu pool tundi ja röövis kogu mu energia ära - jalasirutuse superseeriad. Peale seda enam jalgu ei tundnud ja mõte, et saaks ainult selle trenni tehtud ja tööle ära, vasardas peas. Sain aru, et hindasin suuresti üle oma raskuseid. Tööpäeva jooksul siis peksin vaikselt laua all reielihaseid, sest need olid kivikõvad. See oli esimene päev, kus ma hakkasin mõtlema, et milleks. Kas mul on tõesti seda vaja? Läksin ja vingusin jälle natukene ning sain jällegi kord aru, et pooleli jätmine ei ole variant ja ükskõik kui raske see olema saab, käin ma selle teekonna lõpuni. Õhtul koju jõudes ei tahtnud kohe üldse enam jalutama minna. Jalad ei liikunud hästi, energiat polnud ja lisaks kõigele sadas lörtsi-vihma. Tean, et mind aitab alati kannustada muusika, seega abimees tagataskus - klapid kõrva ja jalutama. Hiljem koju jõudes lamasin veel lõdvestuseks golfipalli otsas, et lihast pehmemaks saada.
Teisipäeval ärgates tundsin, et keha on täielikus šokis. Vastu tahtmist läksin siiski trenni, kuna teadsin, et lõuna ajal on juba teine trenn vaja teha ja mul ei olnud ka ülevaadet, kui kaua mul trenniga reaalselt aega läheb. No ikka läks. Mõtted kiskusid pidevalt mujale terve trenni jooksul ja kõike tundus korraga liiga palju. Tööl olles sain aru, et teeksin endale karuteene, kui läheksin lõuna ajal ka trenni ja otsustasin puhata. Tundsin, et kui nii edasi, siis lõpuks viib see tee tupikusse ja minu eesmärgiks on siiski tasa ja targu edasi liikuda. Olen varasemalt katsetanud ületreeningut ning teist korda seda läbi teha enam ei tahaks.
Kuna teisipäeva õhtul oli ikka vilets olemine ja terve päev oli ka kurk valutanud, siis otsustasin kiirelt plaane muuta ja kolmapäeval teha vaikse kardio päeva. Magasin ennast rahulikult välja, läksin tööle ja lõuna ajal istusin samal ajal Youtube'is, kui suusamasinal ennast liigutasin.
Sellel kolmapäevasel puhkuse mõttel oli tulemust ja neljapäeval suutsin ma juba paremini trenni teha. Jalutama ma siiski õhtutel ei jõudnud.
Reedel tegin hommikul jõusaalis trenni ja lõuna ajal tegin PowerPlate ringtreeningut. Raske oli, aga teisest küljest tundsin, et energiat veel on.
Laupäeva tegin "järgi" oma viimase tuharatrenni ja kõhtu veidi. Käisime sõbrannaga koos ja ei osanud arvestada, et meil läheb tavapärase tunni aja asemel kaks. Uus kava ja ei tea, mida oodata. Kõik sai treenitud, isegi väga hästi, sest mäkke kõndimisel oli hiljem tunda küll, et midagi on tehtud. Käisime emaga veel jalutamas ja õhtul oli mul suurepärane plaan Warrior Fight Series'i vaadata. Uni oli siiksi tugevam ja tegin silma lahti just siis, kui kuulutati, et Mirkko Moisar kaotas. Mõtlesin endamisi, et no tore küll, head uudised; võtsin oma asjad ja kolisin magamistuppa ümber.
Täna tegime suurema jalutus-sörgiringi. Ema powerwalk'is ja mina siis sörkisin väga aeglaselt kõrval. Lisaks õhtul jõusaalis veel triitsepsit, biitsepsit ja kõhtu.

Nii lõppeski see nädal. Järgmisel näeme, kuidas/kas kella keeramine hakkab mõjutama enesetunnet ning millisel moel ja hinnaga saavad tehtud trennid.


Toitumispäevik 25.03.2017


Toidupäevik on ülevaade ühes päevas söödud toitudest, mis ilmub perioodiliselt igal nädalal. 

Enne piltide ja koostisosade kirja panemist sooviksin ma märkida üles mõningad selgitused:



  • ma ei kirjuta koguseid juurde (põhjusel, et ma katsetan, mis minu peal toimib, mis mitte, ei pane ma kirja koguseid, mida täpselt söön. Iga inimene ja tema eesmärgid on erinevad ja sellest tulenevalt ka söödavad kogused);
  • ma söön puhtalt enda eelistuste järgi iga päev, ma ei järgi kindlat toitumiskava;
  • kasutan oma toidu jälgimiseks "if it fits your macros"/"clean eating" põhimõtteid (viimast nendest hetkel ca 50% ulatuses);
  • minu eesmärgiks on hetkel ülesöömise vähendamine/ära jätmine.

Kui ma neljapäeval jälle toite jäädvustama hakkasin, siis avastasin, et kogu toidulaud on väga sarnane eelneva nädalaga. Tegelikult on argipäevad kõik suhteliselt ühte nägu. Seetõttu otsustasin Teieni tuua seekord hoopis laupäeva, milleks ma toite ette ei valmista ja mõtlen jooksult, kuidas ja mida valmistada. Laupäev on ka päev, mil söön vähem süsivesikuid. Aga alustame:












Hommikusöök
Kaerahelbepuder vesi/piim pooleks
Walden Farms'i maasikasiirup
Kohv piimaga
Vesi

Trenni ajal
BCAA jook

Lõunasöök
Kodujuust 5%
Karamellisiirup
Vesi

Vahepala
Kohupiim
Piim 2,5%
Karamelli- ja maasikamaitselised siirupid
Vesi

Õhtusöök
Muna
Munavalge
Kookosõli
Saib
Maapähklivõi

Vahepala
Munavalge
Vadakuvalk
Apelsin
Vesi




Sunday, March 19, 2017

Nädal 2/8 kokkuvõte ja edasised plaanid


Toitumine

Nädal on möödunud tõusude ja mõõnadega toitmises. Ei, ärge valesti aru saage, toitumine on joonel ja kogu toit on kirjas, kaalutud. Lihtsalt mõnel päeval tundsin ma, et väga kerge oli süüa plaani järgi. Ma ei tundud ebamääraselt suurt isu. Teisel päeval seevastu aga unistasin ma sõna otseses mõttes sefiiritordi sisse oma pea pistmisest. Üritasin siis vaikselt oma kurje mõtteid eemale peletada ja mõelda eesmärgist, mille soovin 1. maiks saavutada. Kuna see nädal sõin ma nii mõnegi proteiinibatooni (ja see oli ainuke muudatus toiduainete osas), siis leian, et parem üritan oma süsivesikutesse magusaid puuvilju mahutada. Eks iga inimene on erinev ja kindlasti on väga palju ka neid, kelle jaoks on just nende vahepalade söömine perfektne viis enda joonel hoidmiseks, aga minu jaoks isiklikult toimib see võrdselt väikese tüki šokolaadi või koogitükiga. Ehk siis ma tahan juurde ja rohkem.

Isude pärast võtsin ma kätte ja katsetasin natukene valgurikkamaid šokolaadimuffineid, mis mu makrodesse ilusti ära mahuksid. Huvi korral vaata retsepti mu instagrami lehelt siit.

Järgmisel nädalal proovin enda kavasse rohkem rohelist sisse mahutada. Seda toitainete ja vitamiinide kätte saamiseks ning toidu mahu suurendamiseks.

Kuna minu üks etapp kolmest saab selle pühapäevaga läbi, siis tekitan endale juurde nädalassse 2 päeva, mis on veidi madalamad süsivesikute poolest. Väga suurt kõikumist ma endale plaani võtnud ei ole, et vältida isude kasvamist ületamatult suureks. Pigem panustan stabiilsele toitumisele. Järgmine asi, mille ma plaaninud olen järgneva 4 reede jooksul, on veekoguste suurendamine. Kuna trennidega kaduvat veehulka on mul endale küllaltki raske tagasi hetkel juua, siis luban endale seda ühel päeval nädalas teha. Olen seda ka varem praktiseerinud ja minu puhul on see pigem positiivselt toiminud. Jällegi pean ma mainima, et üle piiride ma ei kavatse minna, aga tavapärase 2 liitri asemel 3-4 liitrit proovin ikka juua. Enesetundele mõjub ja see on ka ainuke põhjus, miks ma selle plaani võtsin.

Trennid

Eelmisele nädalale tagasi vaadates tundub, et trennid õnnestusid. Jõu poolest kõige parem ei olnud, aga mul on kalduvus vahel endast liiga palju oodata. Nädala lõpus olid pikad jalutuskäigud, millega suutsime vist peaaegu terve Mustamäe poodidele ringi peale teha ja poolele ka Kristiine omadest. Kõike jala. Laupäeval käisin ka jõusaalis. Kuna minu enda trennid olid tehtud, siis tegime kava, mille koostasin sõbrannale varasemalt. Jõudu oli ja üle pika aja tegin kätekõverdusi jalgadel. Ma usun, et eelmine kord võis jääda nii pika seeriaga 15-16 aasta tagusesse aega. Ka lõuatõmbed, mis on minu nõrgaks punktiks, tulid paremini välja. Pühapäeval ehk täna on tunda, et eile sai trenni tehtud - lihased olid hommikul kanged ja trepist käimiseks pidi rohkem jõudu varuma kui tavaliselt.

Uuel nädalal on plaanis intensiivsust kasvatada. Peale selle, et kava muutub ja rohkem tuleb superseeriaid kavasse, proovin ma trenni alguses ja lõpus 10 minutit joosta. Seda siis alustuseks. Teisipäeval ja reedel on hommikul jõusaal ning lõuna ajal PowerPlate ringtreening, millest sain inspiratsiooni ka kõrvaloleva harjutuse tegemiseks. Ma usun, et trenni ajal ma ei kiidaks kindlasti, kui hea ja mõnus see on, eriti teise trennina päevas, aga tegu on küllalt intensiivse trenniga, mis hoiab pulsi kõrgel ja minu kulutuse suurena. Kuna ühes trennis on ainult 6 inimest, siis on treeneril võimalik personaalsemalt läheneda. Kindlasti minu esimene valik rühatrennide osas hetkel, kuigi Spartas on tegelikult väga palju valikut igale maitsele ja meelele.

Kui varasemalt tulin ma õhtul koju ja vajusin diivanile, kust siis kella 21-22 ajal tõusin, et magama minna, siis ka selle muutsin ma natukene elavamaks enda jaoks. Plaan näeb ette, et käin kolmel päeval nädalas jalutamas või halva ilma korral teen kardiot jõusaalis/kodus (taipoksis õppisin kosmonaudid päris hästi selgeks). Seega lisandub 45 minutit kuni üks tund liikumist juurde päevadesse argipäevadel. Kuna nädalavahetused on natukene rahulikumad ja taastuva iseloomuga, siis nende juures palju muutma veel ei hakka. Pühapäevadel oleme leppinud emaga kokku, et tema teeb powerwalk´i ja mina siis sörgin tal kõrval. Tempo on meil põhimõtteliselt sama ja oma põlvega usun, et kõnnin/sörgin tal kõrval enesetunde järgi. Vähemalt selliste pikkade ringide puhul nagu meil kombeks teha on.

Sellised ongi siis hetkel plaanid. Aeg läheb kiiresti ja raskematel hetkedel, kui kipun vinguma, siis on mul hea tugi olemas, kes mu jälle õigele teele juhatavad. Olen selle eest meeletult tänulik.